Polegi nii lihtne, et mõtled korra “motivatsiooni” peale ja nagu iseenesest oled haaratud tundest, mis annaks sulle justkui tiivad. Tiivad, mis sind lõputult motivatsiooni laineharjal kannavad. Oluline komponent motivatsiooni juures on harjumuse või rutiini tekitamine. Üheks korraks motivatsiooni leidmine võib olla seotud lihtsalt mingi ühekordse impulsiga – olgu selleks lihtsalt mega hea päev (sellel konkreetsel päeval, kui see tunne tekkis, kõik lihtsalt klappis ja terve päeva oli emotsioon laes), mingi erakordne tundmus eelseisva sündmuse ees või hoopiski kellegi sõbralik verbaalne müks stiilis: “No krt võtame ennast kokku ja hakkame trenni vihtuma” 🙂
Oluline komponent motivatsiooni juures on harjumuse või rutiini tekitamine
Andrus Pilt
Lugesin pool aastat tagasi Äripäeva kirjastuse poolt välja antud raamatut “Harjumuse jõud, Charles Duhigg“, mida ma ei saanud enne käest ära panna, kui see oli läbi loetud. Ma ei hakka seda raamatut ümber jutustama, kuid mul on sealt meelde jäänud üks omaks võetud põhimõte: “Andrus, mõtle enda jaoks välja see päästik (ing. trigger) mis paneb sind tegutsema!”. See päästik võib olla mis iganes. Igal ühel on see erinev.
Minu päästik sundimaks ennast trenni tegema on heaolu- ja mõnutunne peale treeningut. Sügis-talvisel perioodil avastan ma ennast pidevalt võitlemas – teha täna trenni/ ei viitsi teha trenni. Pooltel kordadel, kui ma seda võitlust iseendaga pean, olen ma õnneks päästikule vajutanud ja trenni ära teinud. Ei pea üle kirjutama seda, mis tunne mul peale trenni on.
Ühesõnaga ma soovitan seda raamatut lugeda neil, kellele meeldib raamatuid lugeda ja kes on sarnaselt minuga pidevalt siseheitluses – teha täna trenni/ ei viitsi täna teha trenni jne või siis lihtsalt eneseharimiseks. Ei maksa arvata, et ma olen päästiku vajutamise liiga hästi ära õppinud. Vastupidi, ma alles harjutan ennast sellega. Tänase postituse mõte ongi selles, et sellest peab saama harjumus. Harjumuse tekitamine on pikk protsess. Kindlasti mitte sirgjooneline. Aga kui sa oled enda jaoks lahti mõtestanud, et sa vajad päästikut hetkel, kui oled pidamas seiseheitlust iseendaga, siis on kõik võimalik.
Pooltel kordadel kui ma seda võitlust iseendaga pean, olen ma õnneks päästikule vajutanud ja trenni ära teinud
Andrus Pilt
Ma võin tõesti käsi südamel öelda, et vähemalt pooltel kordadel pean ma trenni tegemiseks/ minemiseks ennast sundima. Järgmine kord püüan enda vaatepunktist kirjutada sellest, kas grupitreening on kohustus (lubadus, mille tahaks laiskuse küüsis olles esimesel võimalusel tagasi võtta) või hoopis võimalus.
