Peale Hiiumaa Weekendit olen rattaga mõned korrad õues sõitnud. Ühel korral siis, kui mingi lumehakatis maha tuli. Just sel päeval kui ma sõitma läksin keeras ilm sulaks. Sõita küll sai, kuid sulalumes on ka fätiga üksjagu ukerdamist. Ja teisel korral siis, kui lumi jälle läinud oli. Omamoodi mõnus oli mõlemal korral sõita, kuid rohkem meeldis lumeta sõit – ratas veeres paremini. Peale Sakku kolimist käisin alguses ainult Saku 100 radadel, kuid mingil hetkel tajusin ära, et tahaksin vaheldust. Hakkasin avastama, kuidas võimalikult vähe kergliiklusteed kasutades “Männiku kallaku singlile” saaks. Isegi leidsin unustuse hõlma vajunud singli, mida ma igakordselt kasutan kui Männiku kanti sõitma lähen.
Igal pool need krossikad
Üllatus oli suur, kui viimasel korral seda natuke unustuse hõlma vajunud singlit mööda Männikule sõitsin. See oli krossimootorattaste poolt üles küntud. Alles eelmise aasta suvel, kui selle raja enda jaoks avastasin, oli see singel rohtu kasvanud ja vaevu märgatav. Kas tõesti peavad/tohivad need krossikad igal pool sõita nii nagu neil tuju on? Männikul on korralik krossirada, kus peaks adrenaliinilaksu kätte saama iga natuke julgust omav krossientusiast. Aga võib olla siis kõik ei julge siiski krossirajal sõita ning seepärast avastame me ratturid alatihti ülesküntud singleid seal, kus tavaliselt on vaevumärgatavad metsarajad.
Kevad tuleb vuhinal
Kuid hoolimata sellest, et krossikad sattuvad unustuse hõlma vajunud singlitele, on kevade saabudes ikka megamõnus metsa all rattaga kilomeetreid mõõta. Tegelikult tahaks aga maanteele veerema minna. Panime Ergoga kokku huvitava kevadlaagri programmi, aga nüüd kogu selle COVID-19 temaatika valguses ei teagi mis saama hakkab. Lõppude lõpuks sätib elu ise asjad selliselt nagu need minema peavad. Kevad tuleb nii või teisiti ning ilmselgelt on ratturid rehvid õhku täis löönud ja ketid ära õlitanud. Ootan huviga 1. maid, kas Viljandi järvejooks siis toimub või mitte 🙂
