5 km, 35 min Ja pealamp

Kuna ma panin ennast kirja Viljandi järvejooksule, siis seadsin endale tagasihoidliku plaani, et enne võistlust jooksen minimaalselt 100 km alla. Või noh, tegelikult isegi 150 km. Kuid eks see paistab palju neid kilomeetreid tegelikult koguneb. Mäletan hästi seda kui raskelt esimesed jooksukilomeetrid tulid. Jalg oli tönts ning pulss laes. Aga mul oli siht silme ees ja nüüd kui 50 jooksukilomeetrit on selja taga saan öelda, et tunne on juba oluliselt parem. 

Ma tean seda santi tunnet, kui võistlusel liigutada ei jaksa… ojaa seda tunnet ma tean väga hästi…

Kas mul jagub motivatsiooni?

Ma valetaks endale kui ütleksin kõva häälega välja, et olen ülimotiveeritud enne igat korda kui riided selga tõmban. Pooled korrad enne trenni pean ma endaga siseheitlust, kas ma ikka viitsin trenni minna jne. Kuid ma tean seda santi tunnet, kui võistlusel liigutada ei jaksa… ojaa seda tunnet ma tean väga hästi… aga see pole peamine ajend, miks ma ennast liigutama sunnin. Tegelikult protsess ise ja protsessijärgne enesetunne on see mida ma täiega naudin. Jah, kui kümme korda järjest ühte ja seda sama ringi joosta, siis on tüdimus kerge tekkima. Aga enne kui aju hakkab genereerima igasuguseid mõtteid ja vabandusi, hakkan ma kiiresti riideid vahetama ja enne uksest välja astumist tõmban pealambi mütsi peale ja lähen lihtsalt jooksma.

Ma ei tee trenni selleks, et trenni teha

Tegelikult tekib rahuolutunne juba esimeste meetritega ning mida sagedamini ja regulaarsemalt ennast liigutada, seda rohkme seda tunnet tunda saab 🙂 Tõsi on ka see, et mingis vanuses käib mingi ka klikk ära – st. teedki trenni sellepärast, et peale trenni ennast hästi tunda. Ja kes siis ei teaks, et seda trennijärgset rahulolu ja energiast pakatavat tunnet. 

Minu viimaste aegade moto on järgmine: “Trenni tegemine pole kohustus, vaid võimalus!”