Fat bike Weekend Hiiumaal

FatbikersEstonia & Just 4 Fun ühisüritus fatbike sõpradele

Juba mitmed aastad järjest on fatbike entusiastide seltskond Vabariigi sünnipäeva tähistanud, Eestimaa erinevates nurkades, ühise rattasõiduga. Seekordne toimus Hiiumaal. Laupäeva hommikul kogunesime, Suuresadamas, Ungru külalistemajas. Peale hommikukohvi panime tugevas vihmasajus ja marutuules rattad autodele ning sõitsime Kõpu tuletorni juurde. Keegi rääkis, et Suuresadamast on sinna umbes 20-25 kilomeetrit, aga kui kohale jõudsime oli spidokas 53 kilomeetri võrra edasi keritud 🙂

Sõidu parimad hetked saabusid siis, kui päris mere äärde jõudsime ning mida rohkem poolsaare lääne-poolsele servale, seda tugevamaks läks tuul.

Tagantjärgi võib öelda, et see oli ainuõige otsus sõitma minna, kuigi ilmastikuolud olid tormised ja normaalsed inimesed sellistes oludes kindlasti rattasõidu peale ei mõtle. Kõppu jõudes ma igatahes autost välja väga ei kippunud, aga kui rahvas vaikselt sebima hakkas tõmbasin samuti kiivri pähe, kindad kätte ning tõstsin ratta auto pealt maha. Esimesed kilomeetrid metsa vahel möödusid kiiresti. Ning seal sõites väga aru ei saanudki, kui tugev see tuul siis tegelikult on. Vihma õnneks päris oavarrest ei kallanud ning kui keha korralikult soojaks sai, siis ununes külm ja niiske tunne kiiresti.

Tormituulte meelevallas

Sõidu parimad hetked saabusid siis, kui päris mere äärde jõudsime ning mida rohkem poolsaare lääne-poolsele servale, seda tugevamaks läks tuul. Enamus sõidust mööduski mööda mereäärt ning pilgud naelutatud merel möllavatele lainetele. Kogu see vaatepilt meenutas mulle Kariibimere ääres nähtud lainete möllu. Lained oli kõrged ja vahutavad ning vesi üllatavalt türkiisroheline. Hoopis vastupidine sellele, millist vee värvust oleme tavaliselt Läänemere ääres harjunud nägema.

Aga see mis toimus Ristna lõunaneeme juures ületas kogu ettekujutuse kohale saabunud tormist. Sõna otseses mõttes võisid püsti seistes toetada selja vastu tuult ning niimoodi nagu vastu seina nõjatudes lasta tormituultel ennast püsti hoida. Rattast lahti lasta ei tohtinud, sest vastasel korral oleks see kõrge kaarega eemale lennanud. Kõpu tuletorni juurde tagasisõit kulges juba natuke tempokamalt ja mööda kruusateed, sest kõik soovisid võimalikult kiiresti Suuresadamasse tagasi saada, et siis kuumas saunas muljeid jagada.

Tahkuna tuletorn ja katkine kahvel

Peale sauna ja õhtusööki pandi paika järgmise päeva plaanid ja kuna ilma tõotas tulla hoopis teisest ooperist, siis oli plaan teha korralik viietunnine sõit Tahkuna tuletorni juurde ja tagasi. Hommikusöök oli majutuse perenaise poolt tehtud selline, et hoia-ja-keela – kui nii võib öelda. Igatahes kõhud saime me kõik mitmekordselt täis ja toitu jäi isegi järgi.

Kiluvõileibade, kartulisalati ning hapukapsa aroom ninas heljumas tinistati kitarri ja lauldi kultuslugusid, millest üks oli Inese kuulsaks teinud “Viisteist magamata ööd…!”

Tahkuna tuletorni juurde saamiseks tuli kahjuks või õnneks, kuidas kellelegi, alguses suhteliselt palju mööda kõvakattega teid sõita. Kuid sellel asjaolul ei lasknud keegi ennast häirida. Muidugi kohe kui metsa vahele keerati, siis võeti kasutusele kõik loomade poolt sisse tallatud rajad ja needki mis silmale vaevu nähtavad olid. Vahepeal need rajad ka katkesid ning mõneski kohas tuli ratta pealt maha tulla, kuid seegi ei häirinud kedagi. Mingil hetkel oli punt kaheks ning entusiastlikumad neist ronisid peale metsast ukerdamist tagasi asfaltteele.

Peale paari telefonikõne saime aru, et oleme suhteliselt lähestikku, kuid ühel entusiastil olevat kahvel katki läinud ning meile anti mõista, et parem oleks kui me sõidaks natuke tagasi, et saaksime pundi uuesti kokku. Katkise kahvliga mehe me ka leidsime, kuid punti mitte. Õnneks lahenes olukord kiiresti ja peagi hakkasime edasi Tahkuna poole vurama. Kui tuletorn nähtud tegime lühikese pausi, uudistasime tee ääres asuvat tanki, ronisime natuke mööda endise rannapaterid varemeid ning nagu lubatud viie tunni ja pea kaheksakümne kilomeetri möödudes olime tagasi.

Viisteist magamata ööd

Peale sõitu jällegi saun, õhtusöök ning muljeid (Ago)sõidust. Seejärel võttis õhtuse, poolpiduliku, programmi ohjad enda kätte seltskonnahing Tarmo aka Vigurivänt, kes meist nii mõnegi hingetuks naerutas. Kiluvõileibade, kartulisalati ning hapukapsa aroom ninas heljumas tinistati kitarri ja lauldi kultuslugusid, millest üks oli Inese kuulsaks teinud “Viisteist magamata ööd…!”. Kolmas päev oli programmis lühem rattatiir, mida ma kaasa ei teinud, sest jalad olid viietunnisest sõidust veel pehmed. Vaatasin koos Agoga aastapäeva paraadi, kütsime sauna ja tiksusime niisama. Kokkuvõttes oli vinge üritus lahedate inimestega. Eriti jäi meelde tuules ja vihmas sõidetud esimene sõidupäev Kõpu poolsaarel, Ago ärevad hetked, palju nalja ja mündimaitseline SIS´i batoon.

Loe eelmise ürituse kohta SIIT!