Kevad pole enam kaugel

Selle aasta jaanuaris ei teinud ma väljas mitte ühtegi treeningut. Ei oskagi sellele head selgitust leida. Võib olla olin ametis Zwifti avastamisega ning kogu fookus oli rattasõidul. Kindlasti olen ma vanusega ilma suhtes valivamaks muutunud – ei taha enam pori sees sopertada 😃 Kui varasematel aastatel olen lume korral alati suusatanud või fätiga sõitnud, siis see aasta läks teisiti. Kuid tegelikult on talvel megamõnus fätiga sõita. Aga noh, selle aasta jaanuaris lund ju polnud ja nii see läks…

Õnneks ka samm klappis ja pean ausalt tunnistama, et välitreeningul on hoopis teine maik.

Numbrites läks jaanuaris nii, et kokku kogunes 700 zwiftikilomeetrit, 8700 zwititõusumeetrit ning 23 treeningtundi. Näiteks eelmine aasta kogunes mul jaanuaris kõigest 7 treeningtundi ehk see aasta kahe täispika tööpäeva jagu enam. Eelmine aasta ma pooled korrad jooksin ning pooled korrad sõitsin väljas rattaga. Selle aasta jaanuaris ei jooksnud aga kilomeetritki.

Aga kui nüüd kevadest rääkida, siis ega see aasta talvelt kevadele üleminekut vist kerge märgata polegi. Kui see aga treeningute ja motivatsiooni konteksti tõsta, siis saan hea tundega öelda, et tõin oma treeningutesse sisse jooksmise. Esimene kord oli muidugi raske ja pidin ennast sundima, kuid teisel korral, kui koos Liinaga jooksime, oli tunne juba parem. Õnneks ka samm klappis ja pean ausalt tunnistama, et välitreeningul on hoopis teine maik.

Ja nüüd siis ongi käes see aeg, kui ma üritan ratast ja jooksu omavahel kombineerida, sest mul on endiselt plaan joosta läbi oma elu esimene maraton. Esimene jooksustart on 1. mail Viljandi Järvejooksul. Eks näis kas jõuan enne selle starti vähemalt 100-150 km alla joosta. Ma kahtlustan, et selle aasta esimene korralik fäti sõit tuleb mul FatbikersEstonia Hiiumaa weekendil. Vahest on hea lihtsalt kellegi juhendamisel niisama kaasa kulgeda. Ergo, kes on selle ürri peakoordinaator on kindlasti huvitava ja vaheldusrikka programmi kokku pannud.

Olge mõnusad ja ärge ületreenige