Peale pausi on raske alustada

Viimase mõtestatud treeningu tegin kolm ja enam nädalat tagasi. See oli tegelikult ette teada, et peale viimast trenni tuleb natuke pikem paus, sest käisin koos perega puhkusel mis oli hädavajalik, et mõtteid ja ideid korrastada. Kuid trennijutu juurde tagasi tulles. Pean tunnistama, et mentaalselt on ikka väga raske uuesti ennast treeninglainele häälestada. Pole see sugugi nii lihtne, et paned tossuda jalga ja järgmisel hetkel avastad ennast jooksurajal kergelt hingeldades treeningkilomeetreid mõõtmas. Või siis rattakingad jalas, lükkad ratta õue ja kerid rõõmuga. Nii võib juhtuda, kuid minu arvates ainult siis, kui treeningud on rutiiniks muutunud. Seda tunnet – teen trenni naerulsui ja mõnuga – ma nüüd uuesti otsima hakkangi.

Pole see sugugi nii lihtne, et paned tossuda jalga ja järgmisel hetkel avastad ennast jooksurajal kergelt hingeldades treeningkilomeetreid mõõtmas.

Andrus Pilt

Miks siis alustamine on nii raske?

Eks igalühel on see tunne erinev. Enda pealt tean seda, et sageli vajan peale pikemat treeningpausi välist tõuget. Selleks tõukeks võib olla see, et lepin kellegagi kokku üheskoos trenni teha. Sest endale lubaduse andmine ja selle tagasi võtmine on tegelikult lihtne ja inimlik. Kuid kellegile teisele antud lubadust on raskem tagasi võtta. Seega mu päevasoovitus: “Peale pikemat pausi anna sõbrale lubadus ja saa temalt kinnitus koos trenni teha!”.

Kas peale esimest trenni on lihtsam?

Kui ausalt vastata, siis kindlasti mitte. Üks kord ennast kätte võtta – sellega saab vast igaüks hakkama. Kuid võib ka juhtuda, et peale esimest trenni on isegi raskem, sest peale pausi ei pruugi üks trenn oodatud heaolutunnet anda. Hoopis vastupidi. Keha on isegi rohkem stressis, kui enne. Aga võib olla ka mitte. Kõik sõltub sellest, kui intensiivne trenn teha. Minu trenn oli peale pausi natuke liiga kõrge pulsiga ning seega oodatud sähvakat, “nüüd ma alles hakkan treenima”, ei tulnud 🙂

Mis siis aitaks?

Ma arvan, et head ja valmis lahendust mis kõigile sobiks polegi. Kogu see temaatika on mitmetahulisem, kui esialgu tundub. Kuid minu puhul on alati toiminud see, kui leian kellegi kellega koos trenni teha. Kui ma poleks täna Tamurit nö virtuaalsele treeningule kutsunud, siis ma oleks ilmselt veel ühe päeva trenni edasi lükanud. Ja pole välistatud, et selline tsükkel oleks veel pikalt niimoodi edasi kestnud. 

Kas virtuaaltreening on lahendus?

Ma ei ütle, et see on ideaalne lahendus, kuid antud juhul see toimis. Umbes viie minutiga olin ratta peal, Zwift ekraanil jooksmas. Otsisin ekraanilt Tamuri üles ja vajutasin “Join with Tamur “. Zwifti loojad ja arendajad on selle platvormi kuidagi nii nutikalt käima saanud, et mingil hetkel tajud justkui oledki trennis koos sõbraga. Ometi üks on teisest kümneid kilomeetreid eemal. Ma absoluutselt ei propageeri seda, et ainult virtuaaltreening on “see õige”, kuid talvistes-vesitses oludes on see hea alternatiiv välitreeningutele.

Kas peale pausi on raske alustada?

Jah on, kuid kõik on peas kinni.

Järgmine kord kui keha ütleb “ei” ning mõistus ütleb “jah”, siis proovi sama lahendust mis minu puhul töötab 😉